Minu lugu on minu lugu on minu lugu on… näitusesari, mis alustas 2023. aastal ja mille kontekstis räägitakse isiklikke lugusid perekonnafotograafia kaudu, leiutades võimalusi eneseaktualisatsiooniks ning alternatiivsete narratiivide visualiseerimiseks. See võib olla emotsioonide juhtimise, eneseteadlikkuse ja tunnete struktureerimise vaevaline teekond. Kasutame fotograafiat toiminguna, tihti spontaanse mitteteadliku tegevusena, mis kätkeb suhete keerulist dünaamikat, korrastatust, kinnistamist, tühistamist, pühitsemist, ebamugavust, vastuolusid ja palju muud.
Fotograafiale spetsialiseerunud Ag47 galeriis Tartus Aparaaditehases eksponeerivad oma isiklikke tähelepanekuid ja lugusid Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilased ja vilistlased.
KAISA EICHE
Kaisa Eiche (s. 1982) on kunstnik, kuraator, kunstikorraldaja ja vabakutseline kriitik. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia eriala (BA 2007) ning osalenud näitustel aastast 2003. Hetkel omandab Tartu Ülikoolis ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise magistrikraadi ning töötab alates 2022. aastast Kõrgemas Kunstikoolis Pallas fotograafia osakonnas juhataja abina.
KAISA EICHE
Igaüks neist lugudest erineb teisest ja on iseendaga identne.
Hoolekanne kõige laiemas tähenduses on ühiskonnas kuum teema. Kas meie väike kultuur on hooli(tse)v? Või on meie kultuurile omane ja sügavalt juurdunud hülgamine, võõrandumine ja katkestus. Hasso Krull, kes nimetas enda esseede kogumiku 1996. aastal Katkestuse kultuuriks, tõdes, et katkestuse motiivile Eesti kultuur üles ehitatud ongi: orjapõlv, irdumine saksa kultuurist, iseseisvuse manifesteerimine, distantseerumine vene kultuurist. Need on suured rahvusnarratiivid.
Aga kuidas on lood väikeste narratiividega — perekonna tasandil ja inimeste omavahelistes suhetes? Mistahes kultuur on ju omamoodi katkestuste jada.
Perekonnafotograafia ja -albumid on fotograafia leiutamisest saadik mänginud suhete sümboolse korra loomisel väga olulist rolli, pakkudes personaalse ja sotsiaalse identiteedi kujundamiseks tõhusaid väljendusvõimalusi. Meie isiklikud fotokogud võivad samaaegselt kätkeda nii konflikte ja traumasid kui ka armastust ja subjektsust loovaid narratiive. Perefotograafia käsitlemine katkestuse kultuuri raamistikus pakub võimalust vaadelda fotograafiat toiminguna, pikaaegse süstemaatilise ja tihti spontaanse mitteteadliku tegevusena, mis kätkeb suhete keerulist dünaamikat, korrastatust, kinnistamist, tühistamist, pühitsemist, ebamugavust, vastuolusid ja palju muud.
Fotograafiale spetsialiseerunud Ag47 galeriis Tartus Aparaaditehases eksponeerivad oma isiklikke tähelepanekuid ja perekonna lugusid Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilased ja vilistlased. Ehkki näitusel osalejad on valdavalt noored, omavad nad ühel või teisel moel distantseerumise või ka katkestuse kogemust suhtes sünniperekonnaga: kodust välja kolimine ja iseseisva elu alustamine, suhete teisenemine, eneseteadlikkuse kasv, trauma ja lein.
AGNES MÜÜRSEPP
LIBLIKATE KOLLEKTSIOON
Traditsioonilise perekonna kui ühiskondlik-majandusliku aatommõiste paiskas ahelreaktsiooni äsja Riigikogus vastu võetud uus laienenud tähendusväljaga perekonnaseadus. Agnes Müürsepa isiklik fotolugu on elavaks näiteks, kui vajalik, hilinenud, ja päris elule vaevaliselt järele jõudev on vastuvõetud uus seadusandlik kord. Agnese teos on tema kolmest emast, keda veel hiljuti meie ühiskonnas ametlikult perekonnana ei käsitletud.
– Kaisa Eiche, kuraator
ANDRA RAHE
ALLAR JA AVE
Andra Rahe teos tõstab fookusesse veel ühe tabuteema — erivajadustega inimesed. Kellelegi ei tohiks tulla üllatusena, et puue ei muuda olematuks inimese soove, vajadusi ja õigusi, m.h luua paarisuhteid ning tunda end neis täisväärtuslikult ka aktsepteeritavat. Andra on võtnud portreteerida abielupaarina kaheksa aastat abielus olnud Allarit ja Ave, et jäädvustada erivajadustega inimeste paarisuhte täisväärtusliku armastuse vajadust ja kogemust.
– Kaisa Eiche, kuraator
6 aastat abielus olnud Allar ja Ave elavad Viljandi linna servas ühetoalises üürikorteris. Korter on täis erinevat organiseerimata personaalset kraami — pildikollaažid, kuivama pandud riided, telekapultide ja supipottide kogu. Põrandal on mitu virna Ave retseptiraamatuid, mille kokkuostmisel Allar armastavalt enda naist tögab. Aknalaual põõnab punutud korvis pere kolmas liige, kass Felix.
Ave (39) on pärit Moostest Põlvamaalt, Allar (34) Harjumaalt. Mõlemad kohtusid Astangul koos koolis käies, Avele jäi Allar koheselt silma. Tol hetkel käis Allar aga Ave sõbrannaga, järgnes lahkuminek, ja ei läinud kaua, kui Allar juba Avele kolimisbussi maja ette tellis. Koos asuti elama Viljandisse, kus Allar oli oma elu üles ehitanud ja käis töölgi. Ka Ave proovis Allari töö juurde kaasa minna, talle anti puude ladumise eest viis eurot pihku ja öeldi, et ära enam tule. Ave on kätt proovinud veel kaubanduskeskuses tualettruumide puhastajana, kuid ka see töö oli katsumusterohke.
Ka esimesed ühised elupinna-tingimused andsid soovida: küll olid pesemisvõimalused kasinad, üürileandja probleemne või elati keldrikorrusel betoonpõrandaga korteris, kus kütmisest talvel kasu ei olnud. Samuti käisid hoolekandeasutuse inimesed pidevalt tüütuid kontrollseireid teostamas. Armunuid see aga ei heidutanud, mõlemad näevad olmetülidest kaugemale. “Lõpuks oled õnnelik, kui sul kõrval on keegi oma; olla armastatud kellegi poolt ja tunda armastust on parem kui tunda viha,” usub Ave. “Aja möödudes kaovad liblikad kõhust, jääb hoolimine ja üksteise mõistmine.” Allar, kellele meeldib inimolemust kõrvutada arvuti tarkvaraga leiab, et “suhe on investeering, millega kaasneb tohutu risk ja põrumisel ei saa lihtsalt Undo nuppu vajutada.”
Suur loosimängudes osaleja Ave on saavutanud märkimisväärsel hulgal võite. Kalendrid, raamatud ja emu rasvast salv on kõigest üksikud näited, mida saja kolmekümne viie võidu hulgast välja tuua. Viimane suurem võit oli aga ööbimine Pärnus Vilistra puhkemajas. Taolistest võimalustest võetakse maksimum nagu ka mõlema esimesest soojamaareisist Egiptusesse. Ave, kel on mitmeid terviseprobleeme ja õnnetusi elus juhtunud, kartis vaid lennuki õhku tõusmist, “kartsin oma kõrvade pärast väga, jõin piisavalt vett — see pidi aitama, et kõrvad lukku ei läheks.” Mõlemad meenutavad aga igatsusega kahte muretut nädalat selge taeva all.
Mõte abielluda tekkis paaril jalutades Viljandi Hansapäevadel. Tegu oli lihtsa registreerimisega, mida ühine tuttav aitas korralda. “Peale kahte aastat kihlust õitses Ave taas nagu vastarmunu”, meenutab Allar. Pulm ise oli aga tagasihoidlik. Paaripanek toimus Viljandi maavalitsuses, Ave kandis lilledega pikitud tumedat kleiti ja laulatuselt ei puudnud traditsioonilised sõrmused. Hiljem oli noorpaarile reserveeritud laud lauluväljaku läheduses ning valitud seltskonnaga tähistati pidupäeva ka ühises üürikodus. Oli väga ilus päev.
Ave ütleb, et probleem joomisega vallandus, kui ta armastatud jänes Volli suri vähki. Volli tuhk puistati ühiselt Viljandi lossimägedelt alla. Koos käiakse jänest mälestamas seal tänagi. Uhkelt ütleb Allar Avele “mu armas naine” ning haarab Ave käe, kes lossimägede serval seistes kramplikult kõrgust kardab — koos on julgem. Suured loomasõbrad on mõlemad: kui Felix vajab arstiabi või söök on otsas, siis tema jaoks leitakse raha alati. Ühiselt käiakse ka vana üürikodu juures Viljandi järve lähistel, et tervitada Potsut, vabaliikumisel olevat kassi, kes tihti ka nende toonast kodu väisas.
Allar ja Ave ütlevad ühisest suust, et lapsed neile väga meeldivad, kuid on järglaste saamise enda jaoks välistanud just oma puude ja majandusliku hakkamasaamise tõttu. Allar on nende peres see, kes rahaasjadel silma peal hoiab, ilma kipuks minema liialt laristamiseks. Koos käiakse iga päeva jalutamas, erilisemate päevade puhul külastatakse aga mõlema lemmiklokaali Legend. Teineteise puhul hinnatakse vankumatut truudust ja vastastikust austus. Avel on kombeks kergesti armuda, kuid ta ei aja seda armastusega segamini. Allariga abielludes on ta oma valiku teinud.
BIRGIT KALEVA
EMASSE
Birgit Kaleva teos on ootamatu ja kunstniku jaoks ärritava tõdemuse tulemus, milleni ta jõudis Berliinis praktikal olles väsitavate tööpäevade lõpus endast fotoputkades portreeseeriaid tehes. Ma ei tea kedagi, kellele enda vanemad mõneski aspektis väga närvidele ei käiks. Hiljemalt teismelisena oleme põhjalikult kaardistama asunud neid omadusi ja käitumismustreid, mida enda puhul rangelt vältida püüame. Tihti käib see mõtteprotsess koos ennast lapsevanemaks ette kujutamisega.
Fotoseeriaid saadavad autobiograafilisse ilukirjanduslikku vormi peidetud noore naise mõtted, keda ei huvita eriti ühiskondlik rollimäng, kus alati kõrvalpeaosas ema, keda idealiseeritakse koduse ja paljulapselisena.
– Kaisa Eiche, kuraator
KAS FITIB? (2024)
Birgit Kaleva mõtiskleb jätkuvalt enda ja oma ema suhete üle, suutmata loobuda pidevast võrdlusest, millele lisab kaalu sotsiaalsete ilunormide aimatav raskus. Meie perekondlikud eeskujud on elanud teistsuguses maailmas teistsusgust elu ja kuigi võime püüda esialgu end sobitada nende lääpa tallatud jalanõudesse, siis kogemuste erinedes oleme sunnitud leidma iseennast.
– Kaisa Eiche, kuraator
GREETE ALTROF
KUI LÄHEB INIMENE KADUVA TEED, SIIS MINGU FOTOD KA
Greete Altrofi installatsioon käsitleb olukorda, kus tuleb mõelda, mida sisaldab meie (mitte)avalik fotograafiline päranditomp ja kui palju me pelgame anda kontrolli selle isikliku andmekogu üle kellelegi teisele. Greete jutustab loo oma vanaemast, kes on otsustanud seda olukorda veidigi ise juhtida ja tegi algust enda jaoks ebaolulisemate fotomälestuste hävitamisega. Mis tunne on hävitada perekonna fotoalbumeid?
– Kaisa Eiche, kuraator
Minu installatsioon põhineb mu vanaema lool, kes enda fotodega nii mitmeid kordi on talitanud. Kuulsin tema ülestunnistust isiklikult, kui temaga fotodest vestlesin. See olevat olnud üks märtsikuu teine pühapäev 2023. aastal, kui õhtul kella kuue ajal tabanud teda veider depressiivne ja melanhoolne tunne ning ühel hetkel hakkas ta lihtsalt kõhklemata enda fotosid läbi paberhundi laskma. Masin õgis kohusetundlikult pildimälestusi ja selle konteiner muudkui täitus tundmatuseni hekseldatud sodiga, mis nendest järele jäi. Vanaema selgitas, et neid fotosid polnud enam kellelegi vaja.
Näitusele lõin samalaadsete komponentidega situatsiooni, et püüda tabada seda kummastavat tundeseisundit, mis elukaare lõpus meid kõiki võib tabada, sest fotograafiline ja personaalsete mälestuste arhiiv muutub osaks päranditombust. On inimesi, kes arvavad, et personaalseid fotosid pole enam kellelegi vaja.
LUISA GRETA VILO
EMA JA TÜTRE SEERIA I, II, IV
Luisa Greta Vilo portreteerib oma teoses emade ja tütarde erilist suhet. Feministlik psühhoanalüüs ei käsitle emade ja tütarde suhteid tingimata patoloogilisena, aidates naistel nii loobuda perekonna naisliikmete läbisaamise klišeest, mis baseerub kadedusel ja konkurentsil. Tütarde naisekehad ja pere naisliikmete füüsiline lähedus on emade võimalus hoida meeles enda kehalisi kogemusi ja lähedust oma emaga, mida patriarhaalne kultuur nähtusena alla surub või halvemal juhul häbistab.
– Kaisa Eiche, kuraator
KATARIINA TORM
PALJU ÕNNE, VANAISA
Katariina Torm mõtleb lapse saamisest, õigemini lapse saamiseks valmisoleku tundest, kuigi iga lapsevanem teab, et saabuvaks päriselt ette valmistuda on võimatu. Meil on palju küsimusi ning kogemused suhetest oma vanemate ja vanavanematega. Oleme neid jälginud paarisuhtes, analüüsinud nende tegevusi ja ütlusi ning kujutelnud ennast samas olukorras. Ise lõpuks selles olukorras olles realiseerime omaenese potentsiaali.
– Kaisa Eiche, kuraator
KAIMAR TAURI TAMM
NIMETA
Kaimar Tauri Tamme teos toimib kui eesti kultuuri tüvitekst, milles põimuvad rahvuse, traditsioonilise tuumikpere, põlvnemise, soojätkamise ja kristliku vagaduse teemad. Kaimar kasutab enda töös toormaterjalina Eesti I vabariigi agseid klaasnegatiividest digiteeritud stuudioportreesid, mis on sulandatud keskmisteks eestlasteks.
– Kaisa Eiche, kuraator
KIRKE KUIV
HIRM KUI MUUSA
Kirke Kuiv räägib ärevuse ja kaotushirmuga seotud emotsioonide melanhoolses ja monokroomses keeles. Pidev hirmutunne on väsitav, muutused mõjuvad painajatena. Sügavale mattunud traumade teadvustamine, visuaalse kujutamise abil sellele negatiivsele rõhuvale tundele vormi andmine ning distantseerumine aitab ankrus hoidvad seosed hõlpsamini lahti ühendada, et elus edasi liikuda.
– Kaisa Eiche, kuraator
LAURI TROLLA
PEAASI, ET TE MIND KIBUVITSAPÕÕSASSE EI VISKA
Lauri Trolla fotofilmiliku süžeega teoses rullub lahti isiklik, vastuoluline, ebatraditsooniline ja paganlikult vabastav sündmustik mitmepäevasest matuse ja leina riitusest, kus suure ja kokkuhoidva perekonna keskel saadetakse kurb-lõbusalt viimsele teekonnale selle pere kõige olulisem inimene — ema.
– Kaisa Eiche, kuraator
SILLE RIIN RAND
NAD ARMASTAVAD MIND NII (VÄGA)
Sille Riin Rand jagab elu õppetundide kogemust sellest, kui saab selgemaks, et armastusel on palju väljendusvorme ning esmalt on oluline mõista, mis meid ennast kõnetab. Vanemlik armastus või selle puudumine mõjutab meid elus enim. Mingil hetkel, kui oleme piisavalt võõrandunud ja hakkame vanemaid lõpuks inimestena nägema, oleme suutelised teadvustama seost nende endi kogemuste ja oskuse vahel kõnelda armastuse keeles.
– Kaisa Eiche, kuraator
TRIIN SAGEN
MUL EI OLE MIDAGI PEAS
Triin Sagen paljastab enda teosega selle, mis toimub ühe kujunemisjärgus lapse peas, kelle vanemad on võimelised psühholoogiliselt ja füüsiliselt järeltulevat põlve süsteemselt sandistama. Mis juhtub lastega, kui püüda neilt võtta igasugune turvatunnet pakkuv elukogemus? See on ärevakstegev pilguheit ühe väga noore tüdruku mõttemaailma, kelle lugu on ühelt poolt nagu fototeraapia ja teisalt ellujäämiskunst.
– Kaisa Eiche, kuraator
PallasFoto
jäädvustusmaterjali autorid: Agnes Müürsepp, Kirke Kuiv, Sille Riin Rand, Kaisa Eiche, Luisa Greta Vilo, Greete Altrof, Katriin Rätsepp, Kevin Kohjus, Birgit Kaleva
erilised tänud: Käty Tarkpea, Toomas Kalve, Erkki Luuk, Katriin Rätsepp, Kail Timusk, Hasso Krull, Katriin Rätsepp, Karmen Nugiseks, Allar ja Ave, Trollade perekond, Kosmos ja paljud teised
© 2024 “Minu lugu on minu lugu on minu lugu…”